Riigireformi tont käib ringi mööda Eestit

Seda tonti on näinud paljud ja nii nad sellest ka üha räägivad. Kui aga hakata kuulama, siis läheb pilt üha segasemaks ja selgub üpris kummaline tõde, et igaühel on erinev kirjeldus selle kohta, mida ta on näinud. Umbes nagu Ray Bradbury „Marsi kroonikate“ jutustustes see tegelane, kellel oli niisugune imeline omadus, et igaüks nägi temas kedagi erinevat, täpsemalt seda, keda vaataja temas näha tahtis.

 Algatuseks reformidest ja reformimisest

Veel umbes 25 aastat tagasi märkis võõrsõna „reform“ eesti keelt tarvitajate teadvuses teatud erilisi sündmuste rühmi ajaloos. Neid pöördeid, mida Eesti ajaloo kirjeldamisel on tituleeritud reformideks, on üsna vähe. Kõigepealt reformatsioon ehk usupuhastus. Siis pärisorjuse kaotamine XIX sajandil. Ja maareform pärast iseseisva Eesti riigi loomist. Nendest muutustest, mis toimusid meil pärast seda, kui taastasime oma iseseisvuse, tulid meile sõnad rahareform ja omandireform. Võõrsõna reform oli eesti keeles omandanud tähenduse: suur, ülevaltpoolt teostatud kõikihaarav muutus ühiskonna korralduses, mille puhul on olnud tunnuslik, et see ei ole tagasipööratav ja pärast seda ei ole miski enam selline, kui oli enne.

Viimase 20 aasta jooksul on aga toimunud sõna „reform“ tähenduse järkjärguline devalveerumine.

Reform ja reformierakond. Üsna tunnuslik oli see, et üks Eesti edukamaid erakondi ei osanud endale leida muud või paremat nime kui reformierakond. Niisuguse nime soovitajana kujutan ette professionaalset mainekujundajat, kes mõtleb eeskätt sellele, kuidas siduda loodava erakonna külge kogu see positiivne suhtumine, mis suuremal osal Eesti rahvast oli kujunenud seoses iseseisva riigi taastamisega ja sellega kaasnenud muutustega.

Paradoks oli aga selles, et selle nimevaliku ajaks olid kõik reformi nime väärivad muutused juba toimunud ja ei olnud ette näha, et mingeid „reforme“ enam oleks möödapääsmatult vaja teha. Ja nii on ka läinud, ükskõik milliseid muudatusi ja ümberkorraldusi on viimase 20 aasta jooksul Eestis tehtud, ükski neist ei ole olnud selline, et seda oleks pidanud tituleerima „reformiks“ selle sõna varasemas tavakasutuses.

Roomlastel oli ütlemine: nomen est omen. Kõnealusele erakonnale muutus see nimi needuseks. See sundis ikka ja jälle välja pakkuma mingeid ümberkorraldusi, millele saaks omistada reformi nimetust. Ja teisest küljest, mida ka ei olnud vaja ette võtta – aga riigi elus on pidavalt vaja teha pisimuudatusi ja parandusi – ikka tuli neid nimetada reformideks.

Inglise keel. Paistab, et sellel devalveerival arengul on olnud ka rahvusvahelise inglise keele pealetungi aspekt. Meil toimub massiline võõrsõnade tähenduse muutumine. Kui eesti keeles on olemas mingi võõr- või laensõna, millele sarnane sõna on ka tänapäevases rahvusvahelises inglise keeles (kus see omakorda võib olla laen- või võõrsõna), siis kipub selle tähendus meie sõna varasemat tähendust välja tõrkuma ja asendama (näiteks on sedalaadi muutused toimumas sõnadega korporatsioon ja korporatiivne).

Inglise keele eripäraks on, et kuigi seal on hulk sõnu tähenduses ’muutus, muudatus’, on ainult reform’il kaasnev tähendus, et tegemist on teadliku, juhitud või teostatud muudatusega, st umbes sama tähenudusekogum, mis on eesti sõnadel muudatus, uuendus, ümberkorraldus.

„Reformid“ sõnades ja praktikas. Me oleme Eestis praegu jõudnud valitsemise alal suurde sõnaliste ja korralduslike segaduste ajajärku. Viimase kümne aasta jooksul ei ole meil olnud vist ühtki nooremat ministrit, kes ei oleks oma ametkonnas lasknud teostada muudatusi, millel ikka eeskujuks mõni maailmas nähtud ja häid tulemusi andnud korraldus. Paistab ka, et eeskujud on pärit inglise keelt kõnelevatest maadest, mis muidugi näitab ühest küljest ministrite ja nende abide keeleoskusi, teisest küljest aga viitavad sellele, et kopeeritav korraldus tõenäoliselt ei sobi Eesti kui mandri-Euroopa õigus- ja valitsemiskorraldusega riiki. Nüüdseks oleme jõudnud „reformide“ tagasipööramise ajastusse, näiteks piirivalve korralduse puhul. Teine hädade rühm on kindlasti ka selles, et pidevate „reformidega“ ei saa kuidagi jõuda hea tööni, st heade töötulemusteni. Igasuguste ümberkorraldustega on, paraku, ikka nii, et esialgu tuleb kõigevähemalt töötempo ja tulemuslikkuse langus. Ja nendele, kes kaugemale mäletavad, kumab ka pilt pidevate nõukogude liidust oma pidevate ümberkorralduste tõvega.

 Riigireformi(de)st.

Sel sõnal on olnud Eestis ka varasem, ennesõjaaegne kasutusperiood. Kui hakkasin enda jaoks välja selgitama, kes kuna ja mis tähenduses alustas selle sõna kasutamist, siis avastasin, et see sõna on kõigist Eesti teatmeteostest ja sõnastikest kirjas vaid ühes, nimelt Paul Saagpaku suures eesti – inglise sõnaraamatus: riigireform – state reform, reform of the political system. Saagpakk koostas on sõnaraamatu paguluses 50.-tel aastatel. Järelikult pidi see sõna olema kasutusel enne II maailmasõda. Tõepoolest, seda nimetust kasutati, kuigi mitte väga laialt, 1930. aastate teisel poolel K. Pätsi juhtimise ajal toimunud poliitiliste muudatuste (eriti 1937/38 aasta põhiseaduse kehtimapaneku) kohta.

Varasematel aegadel ja olukordades kasutatud poliitiliste mõistete ja terminite uuesti kasutusele võtmine ei ole tavaliselt päris juhuslik. Sõna „riigireform“ tuli meil uuesti kasutusele 2011. aasta paiku ja kannab endaga kaasas vähemalt oma kasutajate ühe osa jaoks heakskiitvat suhtumist K. Pätsi ajastusse või ehk ka soovi, et midagi analoogilist toimuks taas meie ajal.

Tulevase riigireform võimalik sisu. Jaanuaris toimunud presidendi käratel püüdsin ettekandeid kuulates üles märkida, milliseid ettepanekuid ja mõtteid nimetasid kõnelejad riigireformi nimetusega või vähemalt ei vaielnud jõuliselt vastu, kui niisugust nimetust nende mõtete puhul kasutati.

  1. „Kõik tuleb uuesti teha“. Eesti vabariigile tuleb kirjutada uus, praegusest olulistes punktides põhimõtteliselt teistsugune põhiseadus, see siis kehtestada ja riik sedamoodi reformida.
  2. „Presidenti hakata otse valima, riigikogu liikmete arvu vähendada jne.“ Ettepanekud, mis eeldavad kehtiva põhiseaduse üksikute oluliste kohtade muutmist põhimõtteliselt teistsugusteks, kui on praegu. Sellest üsna kirjust rühmast tuleks ohtlikuks pidada niisuguseid eeskavasid, mis võiksid avada tee 1933. a. rahvaalgatuse – rahvahääletuse fenomeni kordumisele.
  3. „Muuta ministeeriumite nimestikku, teha riigikantseleist riigiministeerium jne.“ Siis kuuluvad ettepanekud, mis ei taotle põhiseaduse muutmist, aga mis oleksid teatatavad valitsuse seaduse muutmise kaudu. Need ettepanekud on sisuliselt riigi korralduse otstarbekuse küsimus. Ei ole aga paraku näinud ega kuulnud usutavat analüüsi, mis on muutmist vajavas korras valesti sel määral, et muutused on vajalikud ja kuidas uus, pakutav kord annaks parema tulemuse.
  4. Muuta halduskorraldust (mitte ajada segi haldus-territoriaalse korraldusega), st korraldada paremini riigiasutuste koostöö ja asutuste sisene töökorraldus.
  5. Mitmesugused plaanid, mida tuntakse haldusreformi nime all: muuta kohalike omavalitsuste haldus-territoriaalset korraldust ja ka halduskorraldust. Ilmselt ei pääse põhiseaduse kohaliku omavalitsuse peatüki teksti teatud muudatustest, aga kohaliku omavalitsuse korralduse seadus tuleks ilmselt nö nullist uuesti kirjutada.
  6. Hakata ise riigiametnikuna tööle paremini, intelligentsemalt, koostööaltimalt ja koostöövõimelisemalt.

 

Ehk räägiks selgelt ja eesti keeles? Mitmed inimesed, kes tegutsevad riigi töökorralduse küsimustega, on avaldanud, et neile üldsegi ei meeldi sõna „riigireform“, nad on üsna õnnetud, kui nende poole pöördudes seda kasutatakse ja ise nad püüavad seda sõna vältida.

Ka käesoleva kirjutise autori arvates oleks parem, kui ei kasutataks sõna „riigireform“, siis oleks kergem valesti arusaamisi vältida. Mõistlik kommunikatsioon algab sellest, kui ütelda konkreetselt, milliseid plaane või kavasid peetakse silmas.

Lõpetuseks tsitaat kärajatel esinenud endiselt ministrilt ja praeguselt Riigikogu liikmelt: „Riigireform on kõigil erakondadel (poliitilises eeskavas, programmis) sees, aga kui seda ei tehta, on kah hea.“