Mõttekoda Praxis on Annika Uudelepa ja tema kaastööliste tekstide kaudu äsja andnud Eesti rahvale teada, mis täpsemalt on nende arvates populism. Edasi on püütud hinnata Eesti erakondade «populismi määra» käimasolevas valimiskampaanias (Annika Uudelepp, Erkki Karo ja Andres Reiljan «Populismi kuraditosin» ning Annika Uudelepp «Mis on populism ja kuidas me seda analüüsisime», PM 13.02).

(Vt.  http://pluss.postimees.ee/3089905/annika-uudelepp-mis-on-populism-ja-kuidas-me-seda-analuusisime ja http://pluss.postimees.ee/3089897/annika-uudelepp-erkki-karo-ja-andres-reiljan-populismi-kuraditosin )

Populismil ei ole üldaktsepteeritud definitsiooni. Uuringu koostajate definitsioon ei sobi kuigi hästi Eesti oludesse ja valdavalt ei haaku termini «populism» senise kasutusega Eestis.

Meie meelest on see sõna eesti keeles võtnud valdavalt tähenduse «odava ja kiire populaarsuse taotlemine, milleks jagatakse katteta lubadusi». Vt ka artikleid: Mati Hint, «Kes leiutas hoomamatu populisti?», Sirp, 22.05.2009, ja Jüri Adams, «Valimisprogramm ja rahva teenimine», Sirp, 4.02.2011. Pisut laiemalt käsitleb populismi Ivo Rull («Populismist», 2014), kuid ka see käsitlus ei haaku eriti kõnealuse uuringuga.

Praxis nuhtleb emotsionaalseid lausungeid ja eliidivastasust, jõudes oma hinnangus selleni, et Vabaerakond on nende silmis praegu Eesti populismi tipp. Ega meil muidugi ei ole kunagi mõttes olnud, et peaksime Praxisele meeldima, aga me eeldasime, et kriitika ja rünnakud tulevad muudest suundadest.

Praxise käsitlus lonkab tegelikult kahte jalga, ja teine jalg on see, et selle koostajad ei ole vist koolis või väljaspool kooli õppinud seda, et eriti kirjutatud tekstides kasutatakse mõtete kompaktsemaks ja kunstilisemaks esitamiseks lause- ja kõnekujundeid. See valdkond on tuntud juba antiikkultuurist ja seda on ikka uuritud ja õpetatud retoorikas ja stilistikas.

Praxisele ei pea meeldima Vabaerakonna või ükskõik kelle teise loosungid ja pealkirjad, aga nende kujundlik vorm ei saa küll olla populismi «ülesleidmise» allikaks. «Võtame riigi rahvale tagasi» on tüüpiline hüperbool. «Lõpetame erakondade ületoitmise» on metafoor. Mõlemad on suhteliselt lihtsalt määratavad ja mõlemad on ka lahti seletatud, milleks aga läheb vaja hulga rohkem sõnu kui kunstilise kujundi kolm-neli sõna.

Oluliselt keerulisem oleks määratleda selliseid lausungeid nagu IRLi «kodukulud alla» (2011) või Reformierakonna «viieteist aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka» (2007). Mingil moel on ka siin tegemist hüperboolidega, kuid kummagi loosungi häda algab sellest, et siin antakse ka selge rahalise hüve lootus.

Nüüdne uuring vaeb eri tasandite loosungeid, lausungeid ja lubadusi eri tasanditel kirjutatud tekstidest, nii et seal on kõik sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Küll oleme proua Uudelepaga ühel meelel selles, et üks populismi tihti esinevaid tunnuseid on «ilmselgelt ebarealistlikud rahalised lubadused». Vabaerakonnal selliseid ei leitud. Kas ei olnud just nende puudumine põhjus, miks peeti vajalikuks Vabaerakonna «populistlikkust» ära tunda muul moel? Kas pole siin äkki probleemiks see, et Vabaerakond kritiseerib Eestis juurdunud ülemäärase ja ebaõiglase erakondade riikliku rahastamise süsteemi?

Praxise tegevus on palju laiem kui vaadeldav populismiuuring. Praxis on sisuliselt üks praeguse valimiskampaania osalisi. Valimiste eel on ta teinud mitmesuguseid teemapabereid ja erakondade programmide võrdlusi. See on väärt abimaterjal erakondadele endile, ajakirjanikele ja valijaile laiemalt. Samas paistab Praxise tegevus olevat vähemalt osaliselt selle taga, et mitmed meedias korraldatud valimisdebatid on fragmenteeritud ja neis puudub suurem pilt.

Praxise suurim oht on muutuda kartellierakondade ühiseks mõttekojaks ja riikliku rahastamise kaudu ka sama toiduahela osaks. Vaadeldav uuring annab sellest ohust selgesti märku.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 16. II 2015

Seda tonti on näinud paljud ja nii nad sellest ka üha räägivad. Kui aga hakata kuulama, siis läheb pilt üha segasemaks ja selgub üpris kummaline tõde, et igaühel on erinev kirjeldus selle kohta, mida ta on näinud. Umbes nagu Ray Bradbury „Marsi kroonikate“ jutustustes see tegelane, kellel oli niisugune imeline omadus, et igaüks nägi temas kedagi erinevat, täpsemalt seda, keda vaataja temas näha tahtis.

 Algatuseks reformidest ja reformimisest

Veel umbes 25 aastat tagasi märkis võõrsõna „reform“ eesti keelt tarvitajate teadvuses teatud erilisi sündmuste rühmi ajaloos. Neid pöördeid, mida Eesti ajaloo kirjeldamisel on tituleeritud reformideks, on üsna vähe. Kõigepealt reformatsioon ehk usupuhastus. Siis pärisorjuse kaotamine XIX sajandil. Ja maareform pärast iseseisva Eesti riigi loomist. Nendest muutustest, mis toimusid meil pärast seda, kui taastasime oma iseseisvuse, tulid meile sõnad rahareform ja omandireform. Võõrsõna reform oli eesti keeles omandanud tähenduse: suur, ülevaltpoolt teostatud kõikihaarav muutus ühiskonna korralduses, mille puhul on olnud tunnuslik, et see ei ole tagasipööratav ja pärast seda ei ole miski enam selline, kui oli enne.

Viimase 20 aasta jooksul on aga toimunud sõna „reform“ tähenduse järkjärguline devalveerumine.

Reform ja reformierakond. Üsna tunnuslik oli see, et üks Eesti edukamaid erakondi ei osanud endale leida muud või paremat nime kui reformierakond. Niisuguse nime soovitajana kujutan ette professionaalset mainekujundajat, kes mõtleb eeskätt sellele, kuidas siduda loodava erakonna külge kogu see positiivne suhtumine, mis suuremal osal Eesti rahvast oli kujunenud seoses iseseisva riigi taastamisega ja sellega kaasnenud muutustega.

Paradoks oli aga selles, et selle nimevaliku ajaks olid kõik reformi nime väärivad muutused juba toimunud ja ei olnud ette näha, et mingeid „reforme“ enam oleks möödapääsmatult vaja teha. Ja nii on ka läinud, ükskõik milliseid muudatusi ja ümberkorraldusi on viimase 20 aasta jooksul Eestis tehtud, ükski neist ei ole olnud selline, et seda oleks pidanud tituleerima „reformiks“ selle sõna varasemas tavakasutuses.

Roomlastel oli ütlemine: nomen est omen. Kõnealusele erakonnale muutus see nimi needuseks. See sundis ikka ja jälle välja pakkuma mingeid ümberkorraldusi, millele saaks omistada reformi nimetust. Ja teisest küljest, mida ka ei olnud vaja ette võtta – aga riigi elus on pidavalt vaja teha pisimuudatusi ja parandusi – ikka tuli neid nimetada reformideks.

Inglise keel. Paistab, et sellel devalveerival arengul on olnud ka rahvusvahelise inglise keele pealetungi aspekt. Meil toimub massiline võõrsõnade tähenduse muutumine. Kui eesti keeles on olemas mingi võõr- või laensõna, millele sarnane sõna on ka tänapäevases rahvusvahelises inglise keeles (kus see omakorda võib olla laen- või võõrsõna), siis kipub selle tähendus meie sõna varasemat tähendust välja tõrkuma ja asendama (näiteks on sedalaadi muutused toimumas sõnadega korporatsioon ja korporatiivne).

Inglise keele eripäraks on, et kuigi seal on hulk sõnu tähenduses ’muutus, muudatus’, on ainult reform’il kaasnev tähendus, et tegemist on teadliku, juhitud või teostatud muudatusega, st umbes sama tähenudusekogum, mis on eesti sõnadel muudatus, uuendus, ümberkorraldus.

„Reformid“ sõnades ja praktikas. Me oleme Eestis praegu jõudnud valitsemise alal suurde sõnaliste ja korralduslike segaduste ajajärku. Viimase kümne aasta jooksul ei ole meil olnud vist ühtki nooremat ministrit, kes ei oleks oma ametkonnas lasknud teostada muudatusi, millel ikka eeskujuks mõni maailmas nähtud ja häid tulemusi andnud korraldus. Paistab ka, et eeskujud on pärit inglise keelt kõnelevatest maadest, mis muidugi näitab ühest küljest ministrite ja nende abide keeleoskusi, teisest küljest aga viitavad sellele, et kopeeritav korraldus tõenäoliselt ei sobi Eesti kui mandri-Euroopa õigus- ja valitsemiskorraldusega riiki. Nüüdseks oleme jõudnud „reformide“ tagasipööramise ajastusse, näiteks piirivalve korralduse puhul. Teine hädade rühm on kindlasti ka selles, et pidevate „reformidega“ ei saa kuidagi jõuda hea tööni, st heade töötulemusteni. Igasuguste ümberkorraldustega on, paraku, ikka nii, et esialgu tuleb kõigevähemalt töötempo ja tulemuslikkuse langus. Ja nendele, kes kaugemale mäletavad, kumab ka pilt pidevate nõukogude liidust oma pidevate ümberkorralduste tõvega.

 Riigireformi(de)st.

Sel sõnal on olnud Eestis ka varasem, ennesõjaaegne kasutusperiood. Kui hakkasin enda jaoks välja selgitama, kes kuna ja mis tähenduses alustas selle sõna kasutamist, siis avastasin, et see sõna on kõigist Eesti teatmeteostest ja sõnastikest kirjas vaid ühes, nimelt Paul Saagpaku suures eesti – inglise sõnaraamatus: riigireform – state reform, reform of the political system. Saagpakk koostas on sõnaraamatu paguluses 50.-tel aastatel. Järelikult pidi see sõna olema kasutusel enne II maailmasõda. Tõepoolest, seda nimetust kasutati, kuigi mitte väga laialt, 1930. aastate teisel poolel K. Pätsi juhtimise ajal toimunud poliitiliste muudatuste (eriti 1937/38 aasta põhiseaduse kehtimapaneku) kohta.

Varasematel aegadel ja olukordades kasutatud poliitiliste mõistete ja terminite uuesti kasutusele võtmine ei ole tavaliselt päris juhuslik. Sõna „riigireform“ tuli meil uuesti kasutusele 2011. aasta paiku ja kannab endaga kaasas vähemalt oma kasutajate ühe osa jaoks heakskiitvat suhtumist K. Pätsi ajastusse või ehk ka soovi, et midagi analoogilist toimuks taas meie ajal.

Tulevase riigireform võimalik sisu. Jaanuaris toimunud presidendi käratel püüdsin ettekandeid kuulates üles märkida, milliseid ettepanekuid ja mõtteid nimetasid kõnelejad riigireformi nimetusega või vähemalt ei vaielnud jõuliselt vastu, kui niisugust nimetust nende mõtete puhul kasutati.

  1. „Kõik tuleb uuesti teha“. Eesti vabariigile tuleb kirjutada uus, praegusest olulistes punktides põhimõtteliselt teistsugune põhiseadus, see siis kehtestada ja riik sedamoodi reformida.
  2. „Presidenti hakata otse valima, riigikogu liikmete arvu vähendada jne.“ Ettepanekud, mis eeldavad kehtiva põhiseaduse üksikute oluliste kohtade muutmist põhimõtteliselt teistsugusteks, kui on praegu. Sellest üsna kirjust rühmast tuleks ohtlikuks pidada niisuguseid eeskavasid, mis võiksid avada tee 1933. a. rahvaalgatuse – rahvahääletuse fenomeni kordumisele.
  3. „Muuta ministeeriumite nimestikku, teha riigikantseleist riigiministeerium jne.“ Siis kuuluvad ettepanekud, mis ei taotle põhiseaduse muutmist, aga mis oleksid teatatavad valitsuse seaduse muutmise kaudu. Need ettepanekud on sisuliselt riigi korralduse otstarbekuse küsimus. Ei ole aga paraku näinud ega kuulnud usutavat analüüsi, mis on muutmist vajavas korras valesti sel määral, et muutused on vajalikud ja kuidas uus, pakutav kord annaks parema tulemuse.
  4. Muuta halduskorraldust (mitte ajada segi haldus-territoriaalse korraldusega), st korraldada paremini riigiasutuste koostöö ja asutuste sisene töökorraldus.
  5. Mitmesugused plaanid, mida tuntakse haldusreformi nime all: muuta kohalike omavalitsuste haldus-territoriaalset korraldust ja ka halduskorraldust. Ilmselt ei pääse põhiseaduse kohaliku omavalitsuse peatüki teksti teatud muudatustest, aga kohaliku omavalitsuse korralduse seadus tuleks ilmselt nö nullist uuesti kirjutada.
  6. Hakata ise riigiametnikuna tööle paremini, intelligentsemalt, koostööaltimalt ja koostöövõimelisemalt.

 

Ehk räägiks selgelt ja eesti keeles? Mitmed inimesed, kes tegutsevad riigi töökorralduse küsimustega, on avaldanud, et neile üldsegi ei meeldi sõna „riigireform“, nad on üsna õnnetud, kui nende poole pöördudes seda kasutatakse ja ise nad püüavad seda sõna vältida.

Ka käesoleva kirjutise autori arvates oleks parem, kui ei kasutataks sõna „riigireform“, siis oleks kergem valesti arusaamisi vältida. Mõistlik kommunikatsioon algab sellest, kui ütelda konkreetselt, milliseid plaane või kavasid peetakse silmas.

Lõpetuseks tsitaat kärajatel esinenud endiselt ministrilt ja praeguselt Riigikogu liikmelt: „Riigireform on kõigil erakondadel (poliitilises eeskavas, programmis) sees, aga kui seda ei tehta, on kah hea.“

Artikkel ilmus ajalehes Sirp 18. septembril 2014 pealkirja all “SE 650 – arusaamatused ja segadused”.

Kavaldamine, mis oli mõeldud selleks, et samasooliste temaatika kergemini läbi läheks, on kaasa toonud pigem vastupidise tulemuse.Riigikogu menetluses on eelnõu SE nr. 650, kooseluseaduse eelnõu, millega seoses on avaldatud vist juba sadu artikleid ja arvamusi. Need on kõik olnud huvitavad, autorid on esitanud oma mõtteid kõikvõimalike ühiskonna- ja perekonnaelu aspektide kohta, tõukudes eelnõus 650 käsitletud temaatikast või siis mõnest seisukohavõtust. Ometi paistab, et arvajad ei ole enamasti eelnõu ennast läbi lugenud, mida ei saa ka pahaks panna, arvestades, kui pikk ja segane on selle tekst. Pealegi on senises diskussioonis domineerinud üksteisest möödarääkimine. Arvajate sõnakasutusest paistab, et perekonnaseaduse mõistete ja terminite tähendusega kursis ei olda. Siinse kirjatüki teemaks on aga just nimelt eelnõu ise ja selle edasise menetlemise võimalused. Laiemale lähen vaid niipalju, kui on möödapääsmatult vajalik. Väldin sihilikult liitsõna „kooselu” kasutamist, selleks on mul mitu tõsist põhjust, need esitan aga alles päris lõpus.

Pretsedenditu esimene lugemine

Parlamendi töö teooria ütleb eelnõu esimese lugemise kohta, et selle käigus otsustatakse kaks asja: kas sellist (sellesisulist) seadust on üldse vaja ja kas esitatud eelnõu sobib seaduse teksti väljatöötamise aluseks. SE 650 esimesel lugemisel oli aga küllaltki ebaharilik olukord. Nimelt tegi eelnõu menetlemise juhtiv komisjon – antud juhul õiguskomisjon – negatiivse ettepaneku, s.t et eelnõu nii-öelda visataks välja. Väljaviskamisi esineb päris palju, aga siis on ikka tegu opositsiooni poolsete valitsemist häirivate ja/või propagandistliku sihitusega eelnõudega, millel pole lootust kunagi seaduseks saada. Pretsedenditu on, et niisugune ettepanek tehti suure ja põhimõttelise eenõu puhul, mille poliitilised algatajad on valdavalt just valitsuskoalitsiooni enda hulgast.
Ei ole võimalik teada saada poolt- või vastuhäälte andmise motiive, aga mõistlik on oletada, et õiguskomisjonis kujundas eelnõu vastu antud häälte ülekaalu hinnang, et eelnõu kvaliteet on kehv. Täiskogul, kus õiguskomisjoni ettepanek hääletati maha ja jäeti sellega eelnõu riigikogu menetlusse, valitses hinnang, et sellise sisuga seadust on vaja. Seejärel on veel ka Vabariigi President ja riigikogu esimees avaldanud küllaltki dramaatiliselt arvamust, et eelnõust peab saama seadus veel enne riigikogu selle koosseisu töö lõppu.
Mis on SE 650 sisu? Eelnõus on kaks teemat. Esiteks: anda samasoolistele paaridele võimalus saada mingisugune abieluga sarnanev juriidiline staatus. Selle puhul on tegemist mujal läänemaailmas alguse saanud ja hulgas riikides rohkem või vähem edu saavutanud ühiskondliku ideega, mis on nüüd ka meile jõudnud. Paaride arv, kes võiks Eestis tulevikus ehk niisugust uuendust kasutada, võiks olla sadades. Teiseks: anda erisoolistele paaridele, kes ei ole abielu registreerinud, mingi abieluga sarnanev juriidiline staatus, mis võimaldaks vähendada neid peamiselt varanduslikke probleeme, mis on niisuguste paaride elus tekkinud ja mis oleksid jäänud olemata, kui need paarid oleksid sõlminud abielu.
Siin on lähtekohaks tohutu negatiivsete kogemuste ja kohtuvaidluste hulk. Tüüpilisemad probleemvaldkonnad on ühise töö ja teenistuse baasil kogunenud varanduse kuulumine ja jaotamine, sealhulgas registritesse kantavate asjade nagu majad ja autod puhul, rahandusasutuste laenamise ja laenude tagasinõudmise praktika jne. Enamik probleeme taandub sellele, et niisuguste paaride puhul ei saa kasutada ühisvara institutsiooni, mis kuulub abielu juurde. Parema puudumisel nimetan eelnõus niisugustele paaridele pakutavat uut juriidilist staatust poolabieluks. Paaride arv, kes Eestis võiks tulevikus ehk niisugust uuendust kasutada, võib ulatuda paari­saja tuhandeni. Mõlemal juhul on uus juriidiline staatus fikseeritav notariaalse lepingu sõlmimisega, mis iseenesest on selle eelnõu kõige sümpaatsem idee.
Oma tähtsuselt on need kaks teemat silmapaistvalt ebavõrdsed, seepärast nimetagem esimest valdkonda väiksemaks teemaks ja teist valdkonda suuremaks teemaks. Eelnõu suurim häda on selles, et need kaks teemat on seostatud omavahel valesti. Autorite idee kohaselt peaks väiksem teema olema suurema allosa, aga sisuliselt see nii ei ole, nagu näitan tagapool. Seepärast on kokku saanud suur segadus, mille võrdluspildina tuleb meelde Švejkis esitatud väide, et meie maakera sees on veel teine maakera, ainult et suurem kui esimene. Võime vist üpris kindlalt väita, et vähemalt osa autorite puhul oli tegemist omamoodi kavaldamisega, et peidame samasooliste paaride temaatika muu jutu sisse ära, siis läheb see libedamalt seadusena läbi.
Seadusandlikud uuendused on mõistlikud vaid siis, kui need haakuvad riigis kehtivate muude seadustega. Antud juhul on selleks peamiselt perekonnaseadus ja nii me ei pääse mööda selle vaatlemisest. Ka Eesti perekonnaseadus tuleneb roomaõiguslikust traditsioonist ning seisab eelneva, mitme aastatuhande vältel kujunenud ja seadustes lihvitud traditsiooni õlgadel. Perekonna­seaduse aluseks on inimühiskonnas ikka üha korduv olukord: noor mees ja noor naine armuvad, tahavad ja asuvad ühte elama ja neil sünnivad lapsed. Ühiskonna ja seaduse vastus niisugusele protsessile, mille enamik meist on ka ise läbi teinud, on abielu institutsioon.
Tänapäeval on abielu institutsiooni maht suurel määral kokku kuivanud. Ajalooliselt on kõige tähtsam olnud uuele perekonnale ülalpidamise hankimise aluse moodustamine, mis aga tänapäeval, kui ülalpidamise aluseks enamasti on väljaspool perekonda tehtav palgatöö, on ära kukkunud. Abielu institutsiooni teine oluline ajalooline aspekt seisnes selles, et abielus sündinud lapsed said kaasa õiguste nii-öelda maksimumkomplekti, mida aga ei saanud vallaslapsed. Meil tänapäeval (alates 1994. aasta perekonnaseadusest) laste õiguste mahus enam mingeid erinevusi ei ole (selline uuendus sai võimalikuks ka seepärast, et nüüd on tehniline võimalus tuvastada isadus pärilikkusaine järgi).
Praeguses kõhnaks kuivanud abielu institutsioonis on siiski säilinud üks oluline kultuuriline aspekt: nimelt on uutele abiellujate põlvkondadele alati peale pandud eelmiste põlvkondade kogemuste kontsentraat, mis sisaldab õiguslikke garantiisid niisuguste tulevikuolukordade suhtes, mille peale paariminemise õhinas ei mõelda (ja ei peagi mõtlema). Ja see kõik on hea ning õige. Mida ka hiljem elus ootamatut ja halba võiks ette tulla, on olemas juriidiline staatus, mille sisust lähtuvalt saab kõigega tegeleda õiglasel ja seaduslikul moel.
Abieluga käib meie perekonnaseaduse järgi kaasas neljast õiguslikust elemendist koosnev juriidiline pakett. See pakett tuleb vastu võtta totaalselt, ei ole lubatud teha valikut, et meie võtame neist neljast vaid mõned.
Need neli elementi on järgmised:

A. Ühisvara. Abiellumise hetkest hakkab moodustuma abiellujate ühisvara. Näitena võib seda ette kujutada nii: kui üks abielupool teenib raha, aga teine on kodus ja kasvatab lapsi, siis vara jaotamise korral saab pool teenitud rahaga omandatud varast sellele, kes raha ei teeninud. Eesti seadus annab praegu võimaluse valida mitme ühisvara variandi vahel (mõned rohkem „ühised”, mõned vähem).
B. Teineteise pärijaks saamine. Abiellumise järel „tõstetakse” abikaasad teineteise esimesse pärijate ringi ja teatud juhtudel ei ole isegi testamendiga võimalik abikaasat pärandist ilma jätta.
C. Vastastikune ülalpidamiskohustus. Elus võib ette tulla, et abikaasa kaotab kas haiguse või õnnetuse tagajärjel töövõime, jääb voodihaigeks jne. Teine abikaasa on siis kohustatud teda ülal pidama (samasugused kohustused on ka lastel vanemate suhtes). Tänapäeval on selliseid olukordi üha vähem ja ka riik annab tavaliselt abi. Eelnõu autorid vist ei ole sellest asjast üldse aru saanud, sest eelnõu seletuskirjas oli sellel kohal näide, kus üks abielupool käib koolis ja teine peab teda ülal. Iseenesest tavaline ja väga arukas juhtum, aga sellel ei ole mitte midagi ühist ülalpidamiskohustusega perekonnaõiguse seisukohast.
D. Lapsendamise õigus. See koosneb tegelikult kahest õigusest. Esiteks: üks abikaasa võib lapsendada teise abikaasa lapse. Teiseks: abikaasad võivad ühiselt lapsendada neile mõlemale bioloogiliselt võõra lapse.

Dokumendivõltsimiste pakett

Lapsendamise mõistega seoses on senistes aruteludes olnud ehk kõige rohkem segadust ja ilmselt ei teata selle mõiste sisu. Üsna tüüpiline on olnud, et „lapsendamisest” rääkinu on pidanud silmas seda, et last hakkab hooldama, kasvatama, ülal pidama keegi teine isik või isikud. Neid juhtumeid, kui keegi hakkab kasvatama talle varasemalt võõrast last, on mitmesuguseid, ja enamikul juhtudel ei ole tegemist lapsendamisega Eesti seaduse mõistes. Lapsendamise mõiste sisu on tegelikult muutuste sisseviimine mitmesugustesse registritesse ja lapsega seotud dokumentidesse, omamoodi justkui dokumendivõltsimiste pakett, mille eesmärk on see, et ideaalis ei peaks enam olema võimalik tavaliste vahenditega kindlaks teha, et see laps ei ole lapsendaja bioloogiline laps. Kuigi tavaliselt lapsendaja(d) hakkavad last oma perekonnas hooldama ja kasvatama, ei pea see olema hiljem ilmtingimata just nii.
Kui lapsendamise mõiste jääb Eesti seadustes samasuguseks nagu praegu, siis ei saa samasoolised paarid kedagi lapsendada niisugusel moel, et laps loetaks üheaegselt lapsendatuks mõlema poolt (või teise poole bioloogilise lapse lapsendamine partneri poolt). See aga ei tähenda, et lapsega ja lapse kasvatamisega seotud õigusi ja kohustusi ei saaks mõne teise õigusliku nime all laiendada niisugustele paaridele. Kui Eestis peaks samasooliste paaride mingile osale antama mingi juriidiline staatus (või kui oleks olemas lihtsalt soosiv suhtumine sellesse), et need samasoolised paarid kasvataksid lapsi, kes ei ole nende bioloogilised lapsed (või on ainult paari ühe osapoole bioloogiline laps), siis ei peaks piisava poliitilise tahte olemasolul olema mingi probleem sellistele paaridele laste kasvatamise õiguse-kohustuse andmine, vajadusel fikseerides niisuguse õiguse-kohustuse kas mingi eraldi staatusena või andes paari ühele poolele mingi selleks sobiva õigusliku staatuse. Oluline on, et kõigile uutele kehtestatavatele staatustele antaks peale õigusliku sisu ka sobiv nimetus, mis aga ei oleks sama, mida kasutatakse perekonna valdkonna seadustes, isegi kui kõnekeele või nn ajakirjanduskeele tasandil jätkub väljendite „samasooliste abielu”, „kaks isa”, „teine ema” vms kasutamine.
Mis puutub samasooliste kooselu keelamisse või lubamisse, siis Eesti seadused ei keela kellelgi kellegi teisega koos elada kahe- või enamakesti, ka kui keegi midagi taunib või moraal laidab. Meie seadustes ei ole selles valdkonnas mingisuguseid karistusi kehtestatud, pole ka sõnastatud ilma karistuseta keeldusid. Sama kehtib ka kõigi seksuaalelu vormide kohta, kuigi siin on olemas ka keelud, mis algavad seksuaalsuhetest alaealistega ja vastu partneri vaba tahet peale surutud seksuaalvahekorrast. Abielu on keelatud lähisugulaste vahel, samuti on keelatud olla samaaegselt rohkem kui ühes abielus. Üks külgnev probleem aga, mis peab praegusest vaatlusest kõrvale jääma, on see, et on olemas ka mitmesugused muud ühiselt elamise vormid nagu kommuunid, kloostrid jne, kus ühinenutel on ka omad vajadused ja õigused.
Tagasi eelnõu temaatika juurde. Samasooliste paaride temaatika on lihtsam. Seadusandja saab üpris kergesti seadustada selliste paaride jaoks, et nad võiksid ja saaksid ennast painutada juriidilise paketi alla, milles on eespool kirjeldatud abielu institutsiooni elemendid A, B ja C. Element D oleks rakendatav osaliselt, kui just lapsendamise institutsioonile ei taheta anda päris uut ja teistsugust sisu. Niisugune seadus oleks tehtav paarileheküljelise tekstina. Ainus asi, mida on vaja, on piisav poliitiline tahe.
Erisooliste paaride temaatika on hulga keerulisem. Eelnõus väljapakutut on irooniliselt nimetatud „abielusarnaseks produktiks”. Väljapakutu ei lahenda ühtki probleemi, mis on meie ühiskonnas johtuvalt sellest, et sajad tuhanded inimesed elavad oma abielulaadset elu ilma abielu vormistamata. Eelnõu koostajatele on kõige tähtsam olnud element A (ühisvara institutsioon), sest ideoloogia on esitatud kui vajadus kaitsta nõrgemat. Ainuüksi ühisvara olemasolus kokkuleppimine aga ei peaks vajama üldse mingit erilist muudatust, seda peaks saama teha notari juures ka praegu. Aga juba elemendi D (lapsendamise õigus) lisamine nõuab kindlasti mingit seadusemuudatust. Nagu ka ülejäänud elementide või nende mingite osade lisamine. Sel juhul võiksime tulemust kirjeldada kui poolabielu = ühisvara + .
Kui poolabielu uuest institutsioonist jätta välja mõni eelkirjeldatud neljast elemendist, siis tuleks vastata küsimusele, mida ja miks välja jäetakse. Kui moraalne on abielu mõne elemendi väljajäämine? Ja ilmselt võime ennustada, et abielude sõlmimise arv ilmselt väheneks veelgi. Miks peaksime aga arvama, et poolabielusid üldse mingil suuremal arvul hakataks sõlmima? Ka poolabielu puhul, nagu meie (aga ka mujal läänemaailmas) kriisis abielu puhul on minimaalselt vaja täita kolm tingimust: kaks inimest peavad selgesõnaliselt ilmutama oma soovi ja peab olema võimalik määrata ajahetk, millest alates uus õiguslik olukord on alanud.
Selline poolabielu institutsioon tuletaks kõige rohkem meelde mitmesugustes muudes kultuurides praktiseeritud prooviabielusid, mis siis kas mingi aja möödumisel või mingisuguse tingimuse täitumisel (näiteks, kui on sündinud laps), lähevad automaatselt üle täisabieluks. Meie Euroopa kultuuris ei oleks see vist võimalik. Kui aga poolabielu kava hakkab õigusliku mahu poolest lähenema juba olemas abielu institutsioonile, siis milleks seda üldse vaja oleks? Siis oleks ehk mõttekas püüda töötada välja mingisugune riiklik abiellu meelitamise (ja/või ka hirmutamise) poliitiline pakett. Sest abiellumine on seotud ka kulude ja tülikate toimingutega. Nii jõuame valitsuse ja ministriteni, kelle käes on tegelikult vastavad hoovad. Igal juhul oleks minu arvates kõige arukam, kui justiitsminister notarite koja abiga laseks välja töötada vaadeldavatele valdkondadele sobivad notariaalsete tüüplepingute projektid. Siis saaks nii-öelda pildi ette, milliseid muudatusi seadustes ikka tõesti on vaja.

Termin „kooselu”

Hädasti on vaja vältida sõnade kasutamist mitmes eri tähenduses (homonüümiat) ja ajakirjanduskeele jms kasutamist riiklikes tekstides. Sest me elame ajajärgus, kus igaüks on iseenese juriidiline nõuandja. Ei ole enam vaja õpetatud meest või naist, kes ütleks, et sama sõna tähendab ühes seaduses ühte asja, teises aga hoopis midagi muud. Nüüd on teadmiste hankimise aluseks guugeldamine, otsingud sõna välise kuju järgi. Kui ajakirjanduskeeles võime rahulikult lasta rääkida näiteks samasooliste abielust, siis seadustes peab tänapäeval olema iga asja kohta, mis ei lange just 99% kokku, erinev sõna. Aga uutele asjadele uute nimetuste leidmine on ju Eesti kultuuri üks iseenesestmõistetav osa.
Ühiseluliste olenditena meie, inimesed, elame omavahel koos väga erinevates koosseisudes ja viisidel. Selliselt on sõnal „kooselu” eesti keeles kasutusring tohutult laiem kui eelnõus käsitletud tegevus ja seisundid. Põhimõtteliselt ei saa ju nõuda, et mingile üldkeele sõnale ei antaks uut ja hulga kitsamat juriidilist tähendust. Kuid antud juhul paistab nii, et sel sõnal on juba olemas oma juriidiline tähendus, milles seda on kasutatud väga pikka aega ja väga edukalt. „Kooselu”, tegusõnana „koos elama” ja eriti „kokku elama”, kasutatuna abielu­suhete või abieluga sarnaste suhete kohta, ka suguelu elamise kohta, paistab olema üks eestikeelne ajalooline juriidiline termin, mis võib ulatuda tagasi ka veel ristiusueelsesse aega, ja sellisena võiks pigem vajada omamoodi muinsuskaitset. Selle termini tähendus on selles, et see annab hinnangu vaadeldavate inimeste omavaheliste suhete faktilise külje kohta ehk kas nad elavad kokku või ei ela, kas neil on kooselu või ei ole. (Traditsiooniline on sealjuures ka edasine vaatluse jaotamine kolmeks: kas on olemas ühine voodi, ühine (söögi)laud, ühine peavari.) Igal juhul on tegemist terminitega, mis ütlevad, milline on juriidilise olukorra faktiline sisu. On ikka olnud juhtumeid, kus isikud on abielus, aga ei ela kokku või koos. Ja teisi juhtumeid, kus isikud ei ole abielus, aga elavad kokku. Ja ikka on olnud nii, et suhted muutuvad: praegu ühtepidi, aga minevikus teistpidi.
Praegu menetluses eelnõu tekstist ei ole võimalik saada seaduse tasemega teksti, ükskõik kuidas seda parandada püüda. Samasooliste paaride ja abielu mittesõlminud erisooliste paaride temaatika ühendamine ja kokkusurumine ühe üldisema õigusliku konstruktsiooni allosadeks tuleks tunnistada ebaõnnestunuks, kuigi mõlemal osisel on ühtelangevaid osasid ja edasises töös võiks käsitleda mõlemat teemat eraldi. Lõpetuseks veel ühest ammusest kogemusest. 1993. aastal esitati riigikogus menetlusse korruptsioonivastase seaduse eelnõu, mille algus sarnanes vaadeldava eelnõuga. Nimelt andis sellele eelnõule, mille autorit või autoreid ma siiamaani täpselt ei tea, algatajatena allkirja peaaegu pool riigikogu liikmeist. Olin tookord praeguse õiguskomisjoni eelkäija esimees. Vaatasime komisjonis, et sellisest tekstist, nagu oli algatatud eelnõu, sobivat seadust küll ei saa. Istusime siis maha ja muutsime eelnõu valdavas osas hoopis teistsuguseks. Meie töö kandis head vilja, mida võime väita, sest kuigi korruptsioonivastase seaduse tekst on Eestis mitmel korral juba vahetunud, on see oma sisult jäänud siiski põhiliselt sellekssamaks, nagu see meie käe alt riigikogu suure saali kätte jõudis.