Riigikogu valimised 2015

Nende valimiste põhiküsimus ei ole erakondade kavad sotsiaalvaldkonnas ja maksunduses. Eesti poliitikas valitseb praegu üksmeel selles, et tuleb vähendada väiksema sissetulekuga inimeste maksustamist, et neile jääks rohkem raha kätte. Ning on vaja suurendada toetusi inimestele, kes muidu ei suuda ennast küllalt hästi ülal pidada. Ja kolmandaks: on vaja rohkem toetada laste kasvatamist.

Kas see kõik saab olema võimalik 2016. ja järgmistel aastatel, seda ei suuda meist keegi kindlalt ette öelda. On võimalik, et hoopis tähtsam saab olema riigikaitse tugevdamine ja selleks võib vaja olla tõsta makse või vähendada kõiki sotsiaaltoetusi. Kuid kui seda ka ei ole vaja, siis me keegi ei suuda praegu prognoosida, kas meie majandus kasvab, püsib samal tasemel või hoopis kahaneb, kas riigi maksutulud kasvavad või kahanevad. Seepärast võib meil hoopis olla vaja maksumäärasid tõsta või isegi kehtestada mõnda uut maksu.

Kuidas peaks olema kõige otstarbekam teha ümberkorraldusi maksunduse ja sotsiaaltoetuste valdkonnas? Võimalusi on mitmeid. Vabaerakonna inimesed ei vastanda ennast nendes küsimistes teistele erakondadele ja toetavad igat mõistlikku ümberkorraldust.

Nende valimiste põhiküsimus on, kas riigikokku saab uusi jõude. On hädavajalik, et juba traditsiooniliseks muutunud nelja erakonna kõrvale saaks mõni selline uus poliitiline jõud, mis seaks enda eesmärgiks viimase 2 – 3 Riigikogu koosseisu ajal kujunenud  seiskunud olukorra muutmise ja algataks niisuguste varasematel aastatel tehtud vigade, mis takistavad Eesti ühiskonna ja riigi tegusat toimimist, parandamise. Kujundlikult võib ütelda, et meie riigivanker on kraavis. Seda sealt välja ja liikuma saada on, paraku, võimalik vaid nii, et vajalikud muutused vormistatakse riigikogus vastuvõetud otsuste ja seadustena. Terve rida varasematel aastatel tehtud valesid riigikorralduslikke otsuseid on vaja ümber hääletada mõistlikeks. Kui aga riigikogu XIII koosseisu enamus saab selline, et nad otsustavad seda takistada, siis tuleb meil kõigil püüda saavutada hädavajalikud muudatused kas muude õiguslike vahenditega või avalikkuse survel.

Kui räägime vigadest, mis tuleb parandada, siis mida peame silmas?

Riigikogu rolli ja kvaliteedi taastamine, poliitilisele korruptsioonile lõpu tegemine. Riigikogule tuleb tagasi võita meie demokraatia keskse asutuse roll, mis tal oli VII – IX koosseisu ajal. Alates X koosseisust (2003 jj aastad) on Eesti parlament olnud poliitilise korruptsiooni areen ja muutus vahepeal „kummitempliks“, st tegeles vaid valitsusest tulnud eelnõudele heakskiidu andmisega. Poliitilist korruptsiooni (st korruptsiooni poliitilises tegevuses) on meil olnud mujalgi: meil on olnud altkäemaksu võtvaid ministreid, meil on praegu laialdane korruptsioon ka paljudes omavalitsusetes. Riigikogu tasemel on kanditud riigi raha riigikogu liikmete taskutesse (Riigikogu liikmete sõiduautode liisingud ja nn. esinduskulud) ja erakondade taskutesse. Viimast sellisel hulgal, et sisuliselt maksame me kodanikena kinni ka nelja kartellierakonna valimiskampaaniate kulud ja reklaamid.

2011. aastal valitud Riigikogu XII koosseis on ilmutanud küll mõningaid unest ärkamise märke, aga selleks oli muuhulgas vaja eraldi rahvakogu ja tuhandete allkirjadega pöördumisi (sh Harta 12), petitsioone ja proteste.

Vead meie valimiste korraldamise reeglites. Neist on kõige tähtsam, nö võtmeviga, poliitilise tegevuse riigi poolse rahalise toetamise vale korraldus. Sellele tuleb anda uus ja mõistlik korraldus. Mida ja kuidas täpsemalt oleks vaja muuta, see on kirjas kollektiivses pöördumises „Lõpetada erakondade ületoitmine“, millele kogusime peaaegu 4 tuhat allkirja, ja sellele lisatud põhjenduses, (mis on ka siin kodulehel kättesaadavad, sest Riigikogu koduleheküljel ei ole kohta niisuguste pöördumiste tekstide jaoks). Praeguseks on selge, et sellele me Riigikogu põhiseaduskomisjonilt XII koosseisu ajal enam vastust ei saa.

Minu arvates on valesti ja põhiseadusega vastuolus praegune nn passiivse valimisõiguse, st kandidaatide nimekirjade esitamise õiguse teostamise korraldus. See on monopoliseeritud vaid nendele, kes suudavad läbi teha pikaajalise ja keerulise protsessi, mille tagajärjel nad tunnistatakse riigi poolt tunnustatud erakondadeks. Tuleb kas kaotada erakonna praegune „raske“ määratlus või siis siduda kandidaatide nimekirjade esitamise õigus erakonna institutsioonist lahti; sealjuures tuleb aga taastada ka erakondade jm valimisliitude kandidaatide ühisnimekirjade esitamise õigused. Tuleb kirjutada ja vastu võtta uus ja mõistlik erakonnaseadus.

Muud tähtsamad vead. Riigikogu tööga seotud vigade hulgas on veel ka vead, mis on praegu kehtivas Riigikogu töö- ja kodukorra seaduses ­– esmajoones need, mis on seotud Riigikogu fraktsiooni institutsiooniga: Riigikogu liikmetel peab olema täielik õigus fraktsioone moodustada, samas aga tuleb taastada Riigikogu liikme vabadus fraktsioonist. Et me kõik ei peaks olema rahandusministeeriumi suletud suuga käsutäitjad, on vaja teha rida parandusi ja muudatusi riigieelarve seadusesse.

Praeguseks on selge, et kõige keerulisem parandamist vajavate vigade kogum kujunes välja kohalike omavalitsuste õiguste ja kohustuste valdkonnas ja sai oma seadusejõulise 1993. a. vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, aga ka mitmesuguste muude seaduste kohaliku omavalitsust puudutavate osadega. Kas ja kuidas oleks selles valdkonna ilmnenud puudused ja pahed parandatavad, ei ole veel sugugi selge.

Ühiskond ja riik. Eesti rahvas ja Eesti ühiskond olid olemas juba ammu enne Eesti riiki. Ja olid olemas ning tegutsesid ka okupatsiooniaegadel. Praegu on kujunenud justkui normiks, et kogu aeg räägitakse riigist. Seda ka siis, kui jutt ei ole riigiaparaadist ja selle tegevustest. Riigi käed on tegelikult üsna lühikesed ja riigilt ei ole mõtet oodata niisuguste ülesannete täitmist, mis eeldavad muutusi ühiskonna arusaamistes ja käitumisviisides. Meie poliitika peab olema eeskätt suunatud vajalikele muutustele ühiskonnas. Mitte nii, et „tema – riik – peab tegema selle või teise asja korda“, vaid et „meie kõik ühiselt mõtleme, otsustame ja teeme“.

Meie riigis – st riigiaparaadi tegevuses – ilmneb aga üks selge vastuolu. Kõigis nö „paberitega“ seotud tegevustes on Eesti riigil head tulemused. Näiteks riigi rahanduses: maksude kogumise korralduses ja eelarvedistsipliinis. Meil on eeskujulik e-riik oma mitmesuguste elektrooniliste süsteemide ja andmebaasidega. Aga tegevustes, mis eeldavad suhtlemist elavate inimestega, on olukord reeglina pigem vastupidine. Mis on meil valesti?