Andres Herkel, Jüri Adams: populismiuuring, mis lonkab mõlemat jalga

 

Mõttekoda Praxis on Annika Uudelepa ja tema kaastööliste tekstide kaudu äsja andnud Eesti rahvale teada, mis täpsemalt on nende arvates populism. Edasi on püütud hinnata Eesti erakondade «populismi määra» käimasolevas valimiskampaanias (Annika Uudelepp, Erkki Karo ja Andres Reiljan «Populismi kuraditosin» ning Annika Uudelepp «Mis on populism ja kuidas me seda analüüsisime», PM 13.02).

(Vt.  http://pluss.postimees.ee/3089905/annika-uudelepp-mis-on-populism-ja-kuidas-me-seda-analuusisime ja http://pluss.postimees.ee/3089897/annika-uudelepp-erkki-karo-ja-andres-reiljan-populismi-kuraditosin )

Populismil ei ole üldaktsepteeritud definitsiooni. Uuringu koostajate definitsioon ei sobi kuigi hästi Eesti oludesse ja valdavalt ei haaku termini «populism» senise kasutusega Eestis.

Meie meelest on see sõna eesti keeles võtnud valdavalt tähenduse «odava ja kiire populaarsuse taotlemine, milleks jagatakse katteta lubadusi». Vt ka artikleid: Mati Hint, «Kes leiutas hoomamatu populisti?», Sirp, 22.05.2009, ja Jüri Adams, «Valimisprogramm ja rahva teenimine», Sirp, 4.02.2011. Pisut laiemalt käsitleb populismi Ivo Rull («Populismist», 2014), kuid ka see käsitlus ei haaku eriti kõnealuse uuringuga.

Praxis nuhtleb emotsionaalseid lausungeid ja eliidivastasust, jõudes oma hinnangus selleni, et Vabaerakond on nende silmis praegu Eesti populismi tipp. Ega meil muidugi ei ole kunagi mõttes olnud, et peaksime Praxisele meeldima, aga me eeldasime, et kriitika ja rünnakud tulevad muudest suundadest.

Praxise käsitlus lonkab tegelikult kahte jalga, ja teine jalg on see, et selle koostajad ei ole vist koolis või väljaspool kooli õppinud seda, et eriti kirjutatud tekstides kasutatakse mõtete kompaktsemaks ja kunstilisemaks esitamiseks lause- ja kõnekujundeid. See valdkond on tuntud juba antiikkultuurist ja seda on ikka uuritud ja õpetatud retoorikas ja stilistikas.

Praxisele ei pea meeldima Vabaerakonna või ükskõik kelle teise loosungid ja pealkirjad, aga nende kujundlik vorm ei saa küll olla populismi «ülesleidmise» allikaks. «Võtame riigi rahvale tagasi» on tüüpiline hüperbool. «Lõpetame erakondade ületoitmise» on metafoor. Mõlemad on suhteliselt lihtsalt määratavad ja mõlemad on ka lahti seletatud, milleks aga läheb vaja hulga rohkem sõnu kui kunstilise kujundi kolm-neli sõna.

Oluliselt keerulisem oleks määratleda selliseid lausungeid nagu IRLi «kodukulud alla» (2011) või Reformierakonna «viieteist aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka» (2007). Mingil moel on ka siin tegemist hüperboolidega, kuid kummagi loosungi häda algab sellest, et siin antakse ka selge rahalise hüve lootus.

Nüüdne uuring vaeb eri tasandite loosungeid, lausungeid ja lubadusi eri tasanditel kirjutatud tekstidest, nii et seal on kõik sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Küll oleme proua Uudelepaga ühel meelel selles, et üks populismi tihti esinevaid tunnuseid on «ilmselgelt ebarealistlikud rahalised lubadused». Vabaerakonnal selliseid ei leitud. Kas ei olnud just nende puudumine põhjus, miks peeti vajalikuks Vabaerakonna «populistlikkust» ära tunda muul moel? Kas pole siin äkki probleemiks see, et Vabaerakond kritiseerib Eestis juurdunud ülemäärase ja ebaõiglase erakondade riikliku rahastamise süsteemi?

Praxise tegevus on palju laiem kui vaadeldav populismiuuring. Praxis on sisuliselt üks praeguse valimiskampaania osalisi. Valimiste eel on ta teinud mitmesuguseid teemapabereid ja erakondade programmide võrdlusi. See on väärt abimaterjal erakondadele endile, ajakirjanikele ja valijaile laiemalt. Samas paistab Praxise tegevus olevat vähemalt osaliselt selle taga, et mitmed meedias korraldatud valimisdebatid on fragmenteeritud ja neis puudub suurem pilt.

Praxise suurim oht on muutuda kartellierakondade ühiseks mõttekojaks ja riikliku rahastamise kaudu ka sama toiduahela osaks. Vaadeldav uuring annab sellest ohust selgesti märku.

Artikkel ilmus ajalehes Postimees 16. II 2015